Punane süda

Arbuus on seest punane. Või siiski mitte? Arbuus on seest pime. Punaseks muutub see alles siis, kui sisemus välja ilmub ning siis ei ole see enam sees. Aga kas on kindlasti pime? Kui seda katab pealmine pind, siis ei ole seda võimalik näha ning seal võib olla ükskõik mis.

Värv on ainult pinna peal. Mis siis, kui nähtava pinna all on midagi muud? Mis siis kui värv tekib alles kokkupuutel õhuga? Või alles siis kui valgus silmani jõuab. Palja silmaga ei ole võimalik näha, mis on välispinna all. Asju võib lahti võtta või lahti lõigata, aga nii vaid tekib pinda juurde, tekib tajutavat värvi juurde, kuid sisemust me ikka ei näe. Sisemus läheb kogu aeg eest ära ja jääb nähtamatuks.

Mis juhtuks siis, kui me võiks eset, näiteks õuna, lõigata nii, et uuele pinnale värve ei teki, uut pinda meie jaoks üldse ei teki. Siis paljastuks õuna sisemus. Võimalik, et seal sees poleks värve ning see ei oleks meie jaoks isegi nähtav. Aga muidu võiks seal olla ükskõik mis, alates lihtsalt ei millestki kuni kõike täitva südameni.

Algne idee oli kujutada lõigatud õuna, mille seest paistab mingisugune kosmiline keeris. Erinevaid võimalusi proovides, oli üks, mis meenutas kogemata pigem lihaseid või südant. See klappis ka sõnamänguga õunasüda.

Üks põhjus, miks ma just mõnda puuvilja kujutada tahtsin, oli kontrast värvi ja sisemuse vahel. Sisemus, mis on pildil kõige tähtsam, pidi olema detailne ja täpne. Õunal see eest ei ole teravaid jooni ning kõik värvid lähevad üksteiseks üle sujuvalt.

Pilt on joonistatud pastellpliiatsitega.