Viimasel pildil ei muutnud ma
vedelikuks värve, vaid valgust ennast. Valgus avaldub meile värvide
kaudu, aga valguskiired ise ei ole meile nähtavad. Me eeldame, et
nad liiguvad otse, aga me ei näe ega taju seda. Miks ei võiks
valgus vedelikuna pritsida?
Punased kiired
Viimasel pildil ei muutnud ma
vedelikuks värve, vaid valgust ennast. Valgus avaldub meile värvide
kaudu, aga valguskiired ise ei ole meile nähtavad. Me eeldame, et
nad liiguvad otse, aga me ei näe ega taju seda. Miks ei võiks
valgus vedelikuna pritsida?
Muidugi ei ole valgus aine,
nagu vedelikud, aga ained on ainsad, mida inimese aju ette kujutada
suudab. Nähtamatuid asju suudame me ainult nende kaudu ette kujutada
Valgus jõuab kiirgusena
nähtamatu esemeni. Oletame, et see on punane, nagu pildil. Valge
valguskiir lõheneb erinevateks värvideks. Punane valgus põrkab
tagasi. Nii öeldakse, aga võibolla hoopis pritsib. Roheline ja
sinine jäävad eseme pinnale, kuid kuna need meie silmani ei jõua,
ei tea me, mis nendest saab. Imenduvad sisse, jäävad mullidesse,
segunevad tsüaaniks.
Pilt on tehtud pastell- ja
värvipliiatsitega. Pritsivat punast valgust oli lihtne kujutada.
Probleem oli pigem, kuidas rohelist ja sinist mullidesse panna.
Erinevad värvid kipuvad vedelikes segunema, selleks et seda
vältida, tegin ma vedeliku õli taoliseks. Õli peegeldab värve
sellisel viisil, et need eriti ei segune. Ühel pool mulli võib olla
üks, teisel teine värv. Et valgusele veel vedelike omadusi anda,
panin ma valge ja tagasi pritsiva punase valguse ka neis peegelduma.
