Loovtöö VÄRVIDE ALL

Inimene tajub maailma värvide kaudu. Me oleme harjunud, et keha ja värvid on üks ja sama ning neile mõjuvad samad jõud. Aga järsku see ainult näib nii ja on tegelikkuses hoopis teisiti? Me tunneme värve, aga kui palju me selle all olevatest kehadest endist teame? Äkki on värv ja aine kaks erinevat asja.

Kas on võimalik, et kõik, mis füüsika seadused meile ütlevad, kehtib tegelikuses ainult värvide kohta. Kui me näeme, et õun kukub puu otsast alla, äkki näeme gravitatsiooni mõjul kukkumas ainult selle värve. Tegelik keha jääb meile nähtamatuks ning võib asuda hoopis mujal, kui näiliselt kukkuva õuna värv.

Teada saades, et loovtöö teema on värvid, oli üks esimesi mõtteid teha midagi sürreaalset. Algselt tahtsin ma valida ühe eseme või maastiku ning joonistada sellest mitu erinevat versiooni. Selleks mõtlesin kasutadad erinevaid vahendeid, erinevaid toone, reaalsust erineval viisil moonutada. Mul oli mitu ideed, mille abil pilte huvitavamaks muuta. Kuid varsti avastasin, et mõned olid palju sügavama mõttega, et värvidega on võimalik mängida palju huvitavamalt. See viis mind voolamise idee juurde, kõik muu tulenes sellest.

Lisaks kunstile hõlmab see töö ka veidi filosoofiat ja füüsikat. Viimast ainult niipalju, et selle seadusi rikkuda ja nendega mängida.

Punane süda

Arbuus on seest punane. Või siiski mitte? Arbuus on seest pime. Punaseks muutub see alles siis, kui sisemus välja ilmub ning siis ei ole see enam sees. Aga kas on kindlasti pime? Kui seda katab pealmine pind, siis ei ole seda võimalik näha ning seal võib olla ükskõik mis.

Värv on ainult pinna peal. Mis siis, kui nähtava pinna all on midagi muud? Mis siis kui värv tekib alles kokkupuutel õhuga? Või alles siis kui valgus silmani jõuab. Palja silmaga ei ole võimalik näha, mis on välispinna all. Asju võib lahti võtta või lahti lõigata, aga nii vaid tekib pinda juurde, tekib tajutavat värvi juurde, kuid sisemust me ikka ei näe. Sisemus läheb kogu aeg eest ära ja jääb nähtamatuks.

Mis juhtuks siis, kui me võiks eset, näiteks õuna, lõigata nii, et uuele pinnale värve ei teki, uut pinda meie jaoks üldse ei teki. Siis paljastuks õuna sisemus. Võimalik, et seal sees poleks värve ning see ei oleks meie jaoks isegi nähtav. Aga muidu võiks seal olla ükskõik mis, alates lihtsalt ei millestki kuni kõike täitva südameni.

Algne idee oli kujutada lõigatud õuna, mille seest paistab mingisugune kosmiline keeris. Erinevaid võimalusi proovides, oli üks, mis meenutas kogemata pigem lihaseid või südant. See klappis ka sõnamänguga õunasüda.

Üks põhjus, miks ma just mõnda puuvilja kujutada tahtsin, oli kontrast värvi ja sisemuse vahel. Sisemus, mis on pildil kõige tähtsam, pidi olema detailne ja täpne. Õunal see eest ei ole teravaid jooni ning kõik värvid lähevad üksteiseks üle sujuvalt.

Pilt on joonistatud pastellpliiatsitega.

Punased sõstrad

Värvid võivad voolata, ilma et keha liiguks. Äkki on värv hoopis keha sees ning kui see õieti puruneb, võib välja voolata.

Sarnast olukorda on kujutanud oma maalil „Mälu püsivus“ Salvador Dali. Voolavate kellade tähenduse üle on palju spekuleeritud. Ei ole täpselt teada, mida ta mõtles, aga ollakse arvamusel, et see seostub aja erineva kulgemisega unenägudes. Dali ilmselt ei mõelnud värvidest, aga kui ese, antud juhul kell, jääks mingil määral alles, siis ei voolaks mitte asi ise, vaid selle värv.

Pildi eesmärk oli sellist efekti kujutada täiesti igapäevasel esemel. Ma kaalusin lisaks telefonile ka mõnda puuvilja või nõud, aga jäin lõpuks telefoni juurde, sest sellel oli võimalik kujutada asja enda keha purunemist ilma kuju kaotamata. Kui kauss katki läheks, ei annaks killud enam selle kuju edasi, eriti kui värvid on maha voolanud. Sama asi on ka lõigatud õuna või muu puuviljaga. Kui värvid on maha voolanud, muutuvad need lihtsalt värviliseks massiks, ning ei ole enam arusaadav, mida see kujutab. Telefonil on rohkem sirgeid jooni, mida saab painutada, et voolamist paremini edasi anda.

Pildi joonistamiseks kasutasin põhiliselt pastellpliiatseid. Nendega sai hästi värve kokku segada ja hiljem sõrmega laiali hõõruda, et pliiatsijooni kaotada ja pinnad ühtlasemaks muuta. Tähtsamad piirjooned tõin välja tindipliiatsiga.

Punane tuul

Sellel pildil arendasin edasi värvi kehast eemale valgumise ideed. Värv voolab, aga keha jääb samaks. Erinevus on see, et kui ma ennem kujutasin värvide voolamist, siis seekord lasin ma neil päriselt voolata.

Näo joonistasin pastellpliiatsitega. Seejärel maalisin juuksed akrüülvärvidega peale. Kohati lisasin salkude otstesse vett, et värv oleks lahjem, ning kallutasin pilti kuni värv voolama hakkas.

Alusmistel kihtidel lasin kuivada, enne kui järgmise, tumedama värviga uued salgud peale maalisin. Mul ei oleks olnud midagi selle vastu kui värvid juustes seguneks, aga voolavad kohad pidid puhtad olema. Seepärast tegin kogu pildi laiguliseks ja kontrastseks.

Punased kiired

Viimasel pildil ei muutnud ma vedelikuks värve, vaid valgust ennast. Valgus avaldub meile värvide kaudu, aga valguskiired ise ei ole meile nähtavad. Me eeldame, et nad liiguvad otse, aga me ei näe ega taju seda. Miks ei võiks valgus vedelikuna pritsida?

Punased kiired

Viimasel pildil ei muutnud ma vedelikuks värve, vaid valgust ennast. Valgus avaldub meile värvide kaudu, aga valguskiired ise ei ole meile nähtavad. Me eeldame, et nad liiguvad otse, aga me ei näe ega taju seda. Miks ei võiks valgus vedelikuna pritsida?

Muidugi ei ole valgus aine, nagu vedelikud, aga ained on ainsad, mida inimese aju ette kujutada suudab. Nähtamatuid asju suudame me ainult nende kaudu ette kujutada

Valgus jõuab kiirgusena nähtamatu esemeni. Oletame, et see on punane, nagu pildil. Valge valguskiir lõheneb erinevateks värvideks. Punane valgus põrkab tagasi. Nii öeldakse, aga võibolla hoopis pritsib. Roheline ja sinine jäävad eseme pinnale, kuid kuna need meie silmani ei jõua, ei tea me, mis nendest saab. Imenduvad sisse, jäävad mullidesse, segunevad tsüaaniks.

Pilt on tehtud pastell- ja värvipliiatsitega. Pritsivat punast valgust oli lihtne kujutada. Probleem oli pigem, kuidas rohelist ja sinist mullidesse panna. Erinevad värvid kipuvad vedelikes segunema, selleks et seda vältida, tegin ma vedeliku õli taoliseks. Õli peegeldab värve sellisel viisil, et need eriti ei segune. Ühel pool mulli võib olla üks, teisel teine värv. Et valgusele veel vedelike omadusi anda, panin ma valge ja tagasi pritsiva punase valguse ka neis peegelduma.